Söödalisandid on tänapäevase loomakasvatuse põhikomponent ning nende materjalivalik mõjutab otseselt loomade tervist, sööda tõhusust ja lõpptoote ohutust. Teadusliku materjali valimine nõuab mitme teguri, sealhulgas keemilise stabiilsuse, biosobivuse, funktsionaalsuse ja eeskirjadele vastavuse põhjalikku arvessevõtmist.
Esiteks on põhinõue keemiline stabiilsus. Söödalisandid peavad säilitamise ja töötlemise ajal säilitama stabiilse koostise, et vältida reaktsioone teiste sööda koostisosadega. Näiteks antioksüdandid on sageli metallikompleksid või sünteetilised fenoolid, kuna need pärsivad tõhusalt rasvade oksüdatsiooni ja on vähem vastuvõtlikud lagunemisele. Teiseks on biosobivus ülioluline, eriti otse söödale lisatavate koostisosade puhul. Bioaktiivsed ained, nagu orgaanilised happed ja ensüümid, ei tohi looma seedesüsteemi -ärritada ja neid tuleb tõhusalt kasutada. Näiteks kasutatakse piimhappebakterite preparaatides sageli bakterite aktiivsuse säilitamiseks ja soolestiku kolonisatsiooni suurendamiseks mikrokapseldamise tehnoloogiat.
Funktsionaalsed nõuded määravad konkreetse materjali valiku. Kasvu soodustavad lisandid (nagu aminohapete kelaadid) vajavad kõrget imendumiskiirust, samas kui seenevastased ained (nt kaltsiumpropionaat) nõuavad laia -spektriga antibakteriaalseid omadusi. Lisaks on keskkonnakaitse ja ohutus üliolulised. Looduslikke mineraale (nagu montmorilloniit) kasutatakse sageli kandjate või adsorbentidena nende laialdase kättesaadavuse ja madala toksilisuse tõttu. Sünteetilised koostisosad nõuavad aga ranget jääkide riski hindamist, et tagada vastavus riiklikele söödaeeskirjadele (nt ELi EFSA või Hiina põllumajandus- ja maaeluministeeriumi eeskirjadele).
Materjali valimine nõuab ka{0}}kulutõhususe tasakaalu. Näiteks kuigi nano-mastaabis mikroelementidel on kõrge neeldumismäär, on nende tootmiskulud suhteliselt kõrged ja sisend-väljundsuhe peab olema põllumajanduseesmärkidest lähtuvalt tasakaalustatud. Lühidalt öeldes peab teaduslik söödalisandimaterjali valik põhinema empiirilistel uuringutel, võttes arvesse tõhusust, ohutust ja jätkusuutlikkust, saavutades lõpuks nii põllumajanduse tõhususe kui ka loomade heaolu.
